Patsiendi lugu

Minu nimi on Katariina. Töötan pangas personaliosakonna juhatajana ja pean end rõõmsaks ja tegusaks naisterahvaks. Vanusest ei taha täpsemalt rääkida, ütlen vaid, et mul on kaks täiskasvanud tütart ja valmistun ootusärevalt vanaemaks saama.

Olen kooliajal tegelenud võistlustantsuga ja põlveliigesed on kõvasti vatti saanud. Põlvevalu oligi see, mis mind omal ajal aktiivse võistlusspordiga sundis lõpparve tegema. Häda läks õnneks tookord üle. Mingi sporditüdruk ma enam ei ole, aga olen oma lõbuks käinud sõbrannaga paar korda nädalas flamenkotrennis. Pärast pikka kontoripäeva on see päris mõnus vaheldus, lööb silmad särama ja aitab kehakaalu normis hoida. Kui vanasti võisin rahulikult õhtuse filmi kõrvale tahvli šokolaadi nahka pista, siis viimastel aastatel kipub see vöökohal kajastuma. Tütred lohutavad, et minu eas ei peagi enam piitspeenike olema. Tegelikult käib mulle kohutavalt närvidele, kui mu lähedased mulle mu vanust meelde tuletavad, rääkimata günekoloogist, kes räägib iga kord ealistest muutustest…

Paar viimast kuud on parem põlv taas valutama hakanud ja pärast trenni teinekord ka natuke paistes ja kange olnud. Käisin just tööreisil Frankfurdis ja mitmetunnise lennukis istumise järgselt olin kange nagu puuhobune. Määrisin põlve algul agaralt mingi salviga, mida naabrinaine soovitas. Vanem tütar, kes Tartus arstiks õpib, arvas, et peaks ikka perearsti juurde minema. Tegelikult ei tahtnud ma minna, sest kartsin, et perearst ütleb, et vaadake passi, teie vanuses peavadki juba mõned kohad valutama.

Paar nädalat hiljem

Häda ajab härja kaevu, vastikult näriv põlvevalu ei taha kuhugi kaduda. Käisin täna siiski perearstil ära. Arst vaatas mu röntgenpilte, ja arvas, et tegu on algava osteoartroosiga ehk liigeste kulumisega. Ega see diagnoos mulle just väga meeltmööda polnud. Rääkisime minu kunagisest tantsijakarjäärist ka ja tohter arvas, et tugev koormus on liigesekõhrede kulumist soodustanud. Ütles, et võistlustantsijatel võib artroos alata juba üsna noores eas. Soovitas flamenkokingad mõneks ajaks varna riputada ja hoopis vesiaeroobikat  proovida, see koormavat liigeseid vähem, aga andvat samas ikkagi piisavalt koormust, et ennast ja liigeseid vormis hoida. Ja kirjutas ühed tabletid ka, mis valu ja põletikku vähendavad.

Nädala pärast

Olin esialgu kõvasti tujust ära. Sõbranna polnud õnneks pahane, kui ütlesin, et mõnda aega temaga enam tantsima ei tule ja lubas vesiaeroobika osas minuga kampa lüüa. Õnneks on ujula kodu lähedal. Arvasin esialgu, et seal on kindlasti  vanaprouade punt koos, kes basseiniveerest kinni hoides varbaid liigutavad, kuna midagi muud teha ei jaksa. Mina pole ju veel nii vana… Peab tunnistama, et läksin esimesse trenni üsna pahuralt.

Tegelikult osutus treener vahvaks tüdrukuks ja seltskond koosnes minuvanustest, natuke pealt 50 naistest. Ja trenn annab täitsa korraliku koormuse, varvaste liigutamisest pole juttugi. Pärast trenni saunas  selgus, et  nii mõnigi käib seal just liigesehädade tõttu. Hankisin endale esialgu 10 korra kaardi.

Kuu aja pärast

Tablette võtsin kaks nädalat, liigesevalu andis üsna ruttu järele, aga oh häda, kõht hakkas valutama. Olin unustanud oma uuele perearstile oma kunagisest maohaavandist rääkida. Arst kirjutas nüüd maolimaskesta kaitseks veel ühed  ravimid välja ja  käskis valuravimitega mõned nädalad vahet pidada. Ja edaspidi lubas valuravimeid ainult koos selle magu kaitsva ravimiga kasutada. Tunnen end nagu tõeline polkovniku lesk, aga no mis parata. Vanem tütar  arvas, et kui ravimid aitavad elukvaliteeti säilitada, siis tuleb neid võtta ja kogu lugu. Tuleb vist teda uskuda.

Veel kuu aega hiljem

Vahepeal läks põlvevalu hullemaks, põlv on veidi turses ja valutab ka öösel.  Perearst  saatis mu taastusravispetsialisti juurde, kes mulle lihaseid tugevdavaid harjutusi õpetab. Olin algul skeptiline, aga tegelikult on asjast ikka pikapeale abi olnud. Ja füsioterapeut ise on tõeliselt särav daam, jupp maad üle kuuekümne, aga paindub nagu baleriin. Juba teda vaadates läheb tuju paremaks ja tekib tunne, et tegelikult on paremad aastad  veel ees.  Olen praeguseks oma diagnoosiga juba sõbraks saanud. Tahan olla nooruslik ja vahva vanaema oma lapselastele ja arvan, et selle nimel tasub vaeva näha.

Käesolev patsiendi lugu on fiktsioon ega oma otsest seost reaalse patsiendiga.
EE-0003-DIA-O2-2017
Viimati uuendatud tehtud veebruar 2017.